Ma olen olnud väljaspoole suur optimist ja positiivsest energiast pakatav terve oma elu. Kuid minu enda sees oli tohutu ebakindlus, kohutav enesekriitika, meeletu kahtlemine iseendas ja arusaamatud madalseisu perioodid, mis mõjutasid mind väga tugevalt. Ma unistasin sellest kõigest vabaneda, et saaksin tõesti olla õnnelik. Ma lugesin tohutult enesearengu raamatuid, käisin ka meditatsiooniretriitidel, kuid sisemist püsivat tasakaalu ma ei leidnud. Kõige rohkem piinas mind tohutu enesekriitika, materdamine ja süüdistamine.

Ühel hetkel jõudsin väga selgele äratundmisele oma elus ning õppisin terapeudiks. Ma hakkasin järjest endast rohkem aru saama ning sain vastused, miks ma nii enesekriitiline ja üles alla tujudega olin. Minu ees avanes hoopis teine maailm, mõistmine ja arusaamine, et minu minevik ja lapsepõlv on jätnud minu praegusele elule tohutu jälje. Ma sukeldusin täielikult alateadvuse, kehateadvuse, piiravate uskumuste, traumade, aju, emotsioonide ja automaatikate maailma, sellest sai minu töö, minu hobi ja minust sai omaenda kõige suurem katsejänes. Kõik proovisin iseenda peal ära ning õppisin aina juurde.

Minu teemadeks, millega järjest tegelesin olid: kehakaal, raha, enesearmastus, enesekindlus, avalik esinemine, nähtavuse haavad, enesesabotaaž, tõrjutuse haavad ja veel ja veel. Muutused tulid, enesekindlus kasvas ja emotsionaalne kõikumine kadus, mis oli minu jaoks emana üks olulisim eesmärk.

Ma jagan nüüd Sinuga midagi, mis 25 aastat piinas mind ning kuidas ma lõpuks leidsin lahenduse ja tervenemise. See oli kõige esimene teema, millega ma tegelesin. Peale seda olen tervendanud veel erinevaid teemasid, kuid siis peaksin ma juba vist raamatu kirjutama, et kõiki neid lugusid jagada.

Kui ma käisin põhikoolis tundsin ma ennast oma klassiõdedest kaks korda suuremana, inetu ja paksuna. Olgugi, et ma olin kõigest normaalkaalu kõige ülemisel piiril tundsin ennast paksu ja koledana. Koolipeal leidus lapsi, kes kutsusid mind seaks. Olgugi, et ma püüdsin neist mitte välja teha ja eirasin neid, kuulsin ma nende hääli ja iseenda kohutavat kriitikat igakord kui ennast peegli ees enne pidu ilusaks püüdsin teha. Ma ei osanud enda eest hoolitseda, oma kahuseid lokke hallata, mul olid second hand riided, mis olid mulle enamasti liiga suured ning peeglist vaataski vastu siga. Kõige julmememad, kõige kriitilisemad ja valusamad olid minu enda sõnad, millega ma ennast tagusin, julmemad kui ühegi norija suust tulnud löögid.

Gümnaasiumisse minnes läksin uude kooli ja olin suures õhinas ja vaimustuses uuest algusest. Ma õmblesin endale suurtest riietest oskamatult parajamad riided, olin veelgi lõbusam ja rõõmsameelsem, kuid ei läinud väga kaua kui kuulsin tuttavat repliiki :”Näe, siga!” Mida ma sel hetkel tundsin pole sõnu, et kirjeldada. Norimine kestis kogu gümnaasiumi aja ja ma eirasin seda, nagu poleks kuulnudki, kuid need sõnad ootasid vaid parajat hetke, et pinnale tõusta. Tegin rõõmsa näo, kuid kehvematel hetkedel olid nende sõnad mu peas, eriti peale pidusid, kus mind kunagi tantsima ei kutsutud, tagusin ja peksin end väga valusate sõnadega, julmade mõtetega, miks ma olen nii loll, kole, paks ja inetu. Sellest sai miski, mille võtsin kaasa ka täiskasvanu ellu, aastakümneteks. Uskumuse, et ma olen kole ja paks ja minu jaoks pole võimalik olla ilus, sale ja tõeliselt õnnelik. Ma püüdsin muutuda, pidevalt otsides õnnevalemit, lugesin eneseabi raamatuid, käisin meditatsiooni retriitidel, püüdsin positiivselt mõtleda, ütlesin afirmatsioone, kuid elu kulges ikka üles ja alla, üles ja alla ja kui ma olin all, siis pugesin õhtuti voodis teki alla valust kägarasse, peksin end nii võimsalt ja julmalt sisekõnega, et ärkasin ka öösiti üles, sest ei saanud magada. Nutsin valust, mida ma ise endale põhjustasin.

Aastate jooksul püüdsin korduvalt kaalust alla võtta, dieeti pidada, trenni tegema hakata ja saavutada oma unistuste kaal. Olin endiselt normaalkaalus, küll ülemisel skaalal, kuid tundsin end ikka liiga paksu ja koledana. Kuid dieedid, trennid jäid alati pooleli ja seda karmim olin enesekriitikaga, tegin endale haiget nii kõvasti, et lõpuks loobusin mõttest võtta alla üleliigsed 8kg, mis minu arvates lahutasid mind minu ideaalkaalust. Sale ja ilus olemine polnud minu jaoks. Kuid see oli sügavalt mu sees, millegi pärast ma nii väga tahtsin olla ilus ja sale, aga ma ei suutnud, osanud ja see ei andnud mulle rahu. Üks pilk imeilusale naisele ja kogu minu üles ehitatut positiivsus kadus ja minu sees käivitus vana tuttav tunne, et ma olen kole ja paks ja loll ja see jääb nii igavesti.

Toit oli mu lohutaja juba lapsest saati, ma olin täielik ja totaalne emotsionaalne sööja, kes võis alati jäätisele, šokolaadile ja kookidele loota. Need olid mu jaoks alati olemas, toomas naudingut, tuimestamas valu. Minu teekond tervisliku toidu suunas hakkas pihta peale emakaväliseid rasedusi, mil väga soovisin saada teist last. Uurisin toitumise kohta väga palju, tegin erinevaid toitumisi, veganlus, toortoitumine, suhkruvaba, et tervendada oma keha ja tuua ilmale teine laps. Selle eesmärgiga oli kergem tervislikult toituda, võtsin ka paar kilo alla, kuid alati igatsesin taga oma vanu tuttavaid lohutajaid, alati naasesin nende juurde, kasvõi ainult natukeseks, patustamiste pidustusteks. Ma kasutasin ülesöömist, sest ka tervislike toitudega saab üle süüa, et ennast tuimestada teadmata, et tuimestades ebameeldivad tunded, mõtted, tuimestasin koos nendega ka õnne, rõõmu ja tänutundeid.

Peale tervisliku toitumise nurka viskamist ja naastes oma vanade söömisharjumuste juurde jäin ma paari kuu pärast rasedaks ning mu ellu saabuski varsti kauaigatsetud ime, teine laps. Ma olin üliõnnelik. Selgus aga, et tal on piimatalumatus ning minu teekond tervislikuma toidu otsinguil algas taas. Otsustasin ka oma eluaegse aknega tegeleda ning puhta toitumisega saavutasingi kauni terve jume. Kuid igatsesin nii väga neid keelatuid maiustusi, mida ilusa puhta näonahaga aegajalt suure hirmuga patustades ikka sisse pugisin, kartes paaniliselt punnide tagasitulekut. Piin oli hoida ennast eemale piimast ja suhkrust ning gluteenist.